Tähistamine on tähtis, sest seab tähised (nagu sõnagi ütleb) teele - mis on väärt meelespidamist. PARE 30 Galalt- kodu poole sõites oli hea enesetunne. Mul on siiras heameel pikaajaliselt tegutsenud inimeste juhtimise arendamise eest seisnud ühingu pärast, ja uhkus nende inimeste pärast, kes teenitult said mõjukaima personalijuhi tiitli. Palju palju õnne ja tähistasin suure rõõmuga Teie tunnustamist!
Loomulikult oli see hea tuju ka iseenda üle - esmasest üllatusest kantud, siis hea pidu, tore kohtumine paljude kolleegide- ametikaaslastega ja veel enamgi - vähe sellest, et isegi nomineeritud, üllatusena isegi kahes kategoorias! Aitäh märkamast!
Pildil on näha, kuidas Kadri Voorand pani meid laulma ja tantsima PARELE; PARE Galal, foto Ardo Kaljuvee).
See oli siiski ka alles pisike panus maailma paremaks muutmisesse minu poolt.
Mõtlema pani mind ainult üks teine asi. Mis on seotud inimese elu tasakaaluga. Küllap teame kõik erinevaid tasakaalumudeleid. Kõige lihtsam 8 - 8 - 8 - uneaeg - tööaeg - vabaaeg. Mina olen palju kasutanud inimeste äratamiseks iseenda aja vajaduste kaardistamiseks MTÜ Peaasi poolt tasakaalurattana kuvatud mudelit (vt: Töölehed - Peaasi.ee.) Selles rattas oma rahulolu hinnangud peale pannes, tuleb välja võrgustik - mis võiks olla võimalikult ümmargune ratas - igaühel erinev.
Nii sattusingi nädal tagasi pühapäeva õhtul, PARE Galalt koju sõites (olin kõrvalistmel :)) analüüsima, kuidas võrgustikud on mõjutanud minu tasakaaluratast. Viimasel kahel aastal, kui olen tegutsenud omapäi ja pisut ka ise nendesse panustanud.
Enamikus erinevates tasakaalumudelites on olemas ka ühiskondlik, vabatahtlik või võrgustikutegevus, samuti vaba aeg meelistegevusteks, sõpradele ja arengule vajalik aeg. N.ö päris personalijuhina 100% organisatsioonides ametis olles, alati küll PARE liikmena, tulid tunnustused minu tööle pigem ettevõttele - nt Peresõbraliku ettevõtte kuldmärgis, jm enne seda. Eks see oligi eesmärk ja tundsin loomulikult ka endal tunnustust koos organisatsiooniga. Seda enam üllatas nüüd - kui tegelikult olen lihtsalt personalientusiast :).
Eks nii ongi, et tänapäeval on tasakaal rohkem, kui lihtsalt erinevates tasakaaluratta sektorites aja jaotamine - oluline on see, kui südamelähedane on teema või tegevus, mida neis erinevates sektorites teed. Näiteks võrgustik haarab ja suurendab Sinu sõprusringkonda, meelistegevusi - saad neid teistega jagada, liikumist, positiivseid emotsioone, arengut.
Minu kogemuse järgi ka siis, kui sa soovid teha karjääripööret, nii nagu mina 2020 sügisel tegin - on võrgustikud suurepärased toetajad:
kus arendada edasi iseenda ideepojakesi, saades juurde vajalikke mõttekilde, mis vormida tervikuks
jagada oma teadmist teistele võrgustikuliikmetele
oma kogemustele ja elu- ning tööalastele õppetundidele tuginedes toetada mentor-, coachingu-, või muudes arenguprojektides oma kolleege, mis omakorda alati on arendavad ka mentorile või coachile endale.
Järeldasin, et kuna olen nüüd aktiviseerunud HR-iga seotud võrgustikes vaimse tervise teemaga, mis on seoses viimase 2 aasta üksteisele järgnenud kriiside ajal inimeste juhtimise kvaliteedis ka ühiskonnas suurt kõlapinda leidnud, siis on mind samade küsimustega tihedalt kokku puutuvad inimesed lihtsalt märganud. Kes siis ikka inimestega seotud teemadega kokku puutuvad kui mitte HR - ja kus siis veel kui mitte võrgustikes?
Ilmselt on siiski oluline ka, et ise tuleb endast teada anda ja suhelda inimestega, kellel on Sinuga sarnased väärtused.
Võrgustikud ja suhted minu jaoks on saanud suurema tähtsuse tegutsedes iseseisva ettevõtjana. Neuroteadlane Jaan Aru ütleb, et tuleb koguda teadmisi, nagu puzzle tükke, et siis teadlikult logeleda, et meie aju saaks luua uusi mustreid, läbi mille tekivad taipamised ja uued lahendused. Kui oled ettevõtja, pead ise endast teada andma ja klient ei tule Sinu juurde nii, nagu organisatsioonis kolleeg ehk siseklient.
Ja ongi erinev, kas peamiselt ühe organisatsiooni kultuuri luua ja edasi arendada, ja sealt kõrvalt kindlasti suhelda ja uurida, mis maailmas toimub. Või kogud oma teenuse väljatöötamiseks ja konkurentsis püsimiseks pidevalt infot väljastpoolt. Eks me vahel oleme kõik tundnud, et organisatsioonides olles, et vahel on tempo liiga aeglane - mis frustreerib, või on mingid muud segajad, takistajad, mis ei sõltu minust. Või vastupidi, pressing ja ootused liiga suured - nii, et logelemiseks, et leida häid taipamisi ei jäägi aega.
Logelemiseks, rõõmustamiseks ja pidutsemiseks peab ka virkadel olema aega. Ja HR võrgustikud oskavad seda väärtustada ja on toeks meie tasakaaluratta ümmarguseks joonistamiseks. Sest, no, ega kandilise rattaga kaugele ei sõida...