Mäletan, kui ise olin alles päris noor ema, siis kasvasin koos oma lapsega päev-päevalt, kuult-kuule ja nii terveid aastaid. Ja kõige eredamalt on see kasvamine meeles ikka alati siis, kui need lapsed olid väga väikesed. Hiljem, nagu iga väga hea ja imeline asi, muutus see juba tavapäraseks ja seda kasvamist ei pannud enam tähele. Ja üldse pole võimatu, et vahel see areng ka peatus – eri konfliktide ja murede lahendamise tõttu. Võib-olla ka vahepeal liikus see areng mitte kõige paremas suunas.
Aga eks me teeme kõik oma parima sellel hetkel, kui parasjagu selles hetkes oleme. Ja eile, olles oma tütre juures ja lastelastega ning natukene rohkem koos kui lihtsalt korraks külla minnes – tere ja tsau –, siis minu kaheaastane tütrepoeg on niisugune hästi kaval ja väga osav saama seda, mida ta tahab.
Ja kõrvalt vaadates tundub mulle vahel, et ma ei tea, kas see on ikka nii väga õige.
Aga siis jälle peatan selle mõtte ja saan aru, et see ei olegi enam minu asi sekkuda.
Sest tean ka seda, et näiteks iseenda kasvamisest – siis oli nagu normaalne see, et last ikkagi hästi palju tagasi hoiti ja nö “kasvatati”. Mis minu nii lapse- kui täiskasvanu eas tegelikult tekitas väga palju takistusi selles, et aru saada, mida ma tegelikult tahan.
Ja ka sellist motivatsiooni ja järjekindlust, seda tahtmist saavutada. Pigem oli kogu aeg tunne, et tuleb teha seda, mida teised sinult ootavad, ja kogu aeg teisi aidata. Ja ennast taha plaanile jättes.
Usun, et minu selles elus kogetud väga suured pikaajalised stressid, läbipõlemised, depressioon – millest ma muidugi kõigest olen väga palju õppinud iseenda, inimeste ja maailma kohta – olid pigem tingitud sellest, et ma ei osanud pöörata tähelepanu iseendale.
Ja nii vahva on vaadata, kuidas noored vanemad – ma ei tea, kas see on teadlik, aga usun, et suures osas küll – nad lihtsalt lasevad lapsel olla laps.
Ja oskavad tähele panna tema tahtmisi. Ja kui see tahtmine on nagu päris, päris-päris, siis tegelikult lubavad ka lapsel seda saavutada.
Selleks väga vahva näide on see, et kui me eile olime oma tütrepojaga õues mängimas, siis ta jooksis oma pere kõige suurema lemmiku, isa juurde ja sosistas talle kõrva: „Me lähme maasikapoodi!“
Ja mitu korda oli ta seda sama lauset öelnud juba hommikul oma emale, mitu korda oli ta seda maininud ka mulle. Kuna mina ei ole talle nii lähedane kui emme ja issi, siis loomulikult suurema surve alla langesid nemad – ja kõige rohkem issi. Ja kui tore oli see, et issi seal samas, kui ta nägi ja teadis, et ma seda kuulsin ja märkasin, vaatas mulle otsa ja ütles: „Ma ei kujuta ette, milline vanaisa minust saab, kui ma juba praegu lasen oma poegadel ennast selliselt ümber sõrme mässida.“
See oli nii imeline mõte.
Mida mina ilmselt ei osanud oma nooruses mõelda – et ma tean, mida ma tahan, ja ma kujutan ette seda, milline ma olen vanaemana.
See tegelikult käib edasi kõigele – ka sellele, et see inimene, kelle sa enda kõrvale valid… et sa kujutad ikkagi tegelikult väga selgelt ette seda, milline on see inimene siis, kui te juba kogenud inimesena ja koos teineteise kõrval olete olnud päris elu kaaslastena.
Tunned teise inimese kõiki erinevaid…
Inglilik külg, aga siis ka neid, mis toovad välja selle punaste sarvedega kuradi. Et see teadmine ja arusaamine sellest, et elu on väga mitmekülgne ja värviline – ja et selles elus ei ole seda hirmu, et äkki laps saab liiga palju.
See oli nii tore taipamine. Ja ma olen nii-nii tänulik oma kaheaastasele tütrepojale ja kogu tema perele selle aja eest, mil ma saan nende juures olla. Ja muidugi iseendale, et ma märkan endale võtta seda aega selleks, mis mul on tegelikult tähtis.
