November – pimedus, lein ja sisemine vabanemine

november 1, 2025

Oktoobris rääkisime vaimsest tervisest ja sellest, kuidas seda hoida. Nüüd on kätte jõudnud november – aeg, mil loodus vaikib, päevad lühenevad ja valgus taandub. Paljude jaoks on see aeg, mil tuntakse suuremat väsimust, melanhooliat ja igatsust. Ka minu jaoks on november aasta kõige erilisem kuu – mitte kerge ega lihtne, vaid sügavalt tähenduslik.

Uskumus, et november on raske

Aastaid elasin uskumuses, et november ongi kõige hullem kuu – pime, rõhuv ja emotsionaalselt raske. See polnud vaid tunne, vaid ka kogemus. Olin veendunud, et november tuleb lihtsalt üle elada – pingutades ja hambad ristis.

Meie kultuuris ja ühiskonnas levib palju sarnaseid uskumusi: et pimedus viib energiataseme alla, et sügis on masendav, et november kisub kõik halliks. Ja kui palju on meil üldse energiat selleks ajaks alles, kui septembri ja oktoobri hoogne algus on meid juba läbi põrutanud?

Need tunded pole aga ainult ilma ja aastaaja süü. Sageli tulevad need sügavamalt – meie isiklikest kogemustest, valust, mida oleme kandnud, ja sellest, mida oleme kuulnud või alateadlikult kaasa võtnud oma perelt ja ühiskonnalt.

Kaotused, mis jätsid jälje

Minu enda suhtumine novembrisse kujunes mitmete valusate kaotuste kaudu. Juba kooliajal pidin hüvasti jätma oma armsa sõbrannaga, kes suri ajuvähki. Tema matustel nutsin ma aga mitte ainult tema pärast – vaid ka oma isa pärast, kes oli aasta varem hukkunud autoõnnetuses. Süütunne, segadus ja kurbus jäid minusse aastateks.

Hiljem, juba täiskasvanuna, kaotasin veel ühe väga olulise inimese – oma vanema venna. Seegi juhtus sügisel. Ning sellele järgnesid mitmed teisedki leinaseisakud just novembrikuus. Nii sai sellest kuust minu jaoks omamoodi sümbol – aeg, mil elu kaob, pimedus neelab kõik ja kurbus jääb vaikima.

Muutuse algus

Aga aastate jooksul, läbi sisemise töö, lugemise, teadlikkuse kasvatamise ja jooga, olen jõudnud teistsuguse arusaamiseni. Ma ei pea enam kõiki neid tundeid ja valusid endaga kaasas kandma. Ma ei pea neid maha suruma ega unustama – küll aga saan nendega teadlikult tegeleda, neid mõista ja lõpuks vabastada.

November on mulle nüüd pigem meeldetuletus – aeg, mil ka loodus laseb lahti kõigest üleliigsest. Lehed langevad, maa vajub puhkusesse, kõik liigub vaiksesse taandumisse. Ja nii saan ka mina endalt maha raputada selle, mida mul enam vaja ei ole.

Vabanemine ei tähenda unustamist

Me ei pea oma valu ja kaotusi unustama, kuid me ei pea ka nendesse igaveseks kinni jääma. Iga lein, iga raske hetk õpetab meile midagi. Ja kui me lubame endal oma valule otsa vaadata, võime näha ka selle teist poolt – kasvu, mõistmist ja tugevust.

Need rasked novembrid on mulle näidanud, et olen tugevam, kui arvasin. Ja need on aidanud mul mõista, mis on elus tegelikult kõige olulisem: inimesed meie ümber, suhted, kohalolu ja tähendus.

Hingedekuu kui meeldetuletus

Hingedekuu ei pea olema ainult kurbuse ja kaotuse aeg. See võib olla ka vaikuse, austuse ja tänutunde aeg. Aeg, mil meenutada neid, kes on olnud meie elus tähtsad. Aeg, mil pöörata pilk endasse ja küsida: millest on aeg lahti lasta? Mida ma enam ei vaja? Kuidas saaksin end kergemaks muuta?

Just seda november mulle õpetabki: et ilu võib peituda ka vaikuses; et valgus on olemas ka seal, kus on varjud; ja et elu kõige raskemad hetked võivad anda meile kõige sügavama selguse.