Mul on kogu aeg tohutult ideid. Kuidas neid küll kõiki teostada jõuaks? Päevast jääb puudu ja „elu tuleb vahele“. Kas tundub tuttav?
Kui midagi soovitada, siis coachina teen seda siiski ainult siis, kui olen oma coachingupartnerilt selleks loa saanud. Ehk esimene põhimõte, mida alati jälgida püüan on – ära tüki oma nõuannetega, kui neid Sinult ei oodata. Ehk proovin taltsutada oma „nõuandekuradit“. Arengutreenerina saan samal ajal, kui oma partnerit kuulan arendada iseenda sisemaailma – parema kuulaja ja toetajana.
Coachi ja edasi mõeldes arendava juhi esimene ülesanne on siiski aidata inimesel, kes lahendust otsib, tahab ise oma lahendustee leida.
Samal ajal ise tärganud mõtteid säilitades, et neid enda omadega sünteesides isiklikku enesearenguteed jätkata. Iga suhtlemine, kui suhtud sellesse tõsiselt annab mulle endale alati mingu väikese kullaterakese olemasolevate tarkusekildudele juurde. Isegi siis, kui see esialgu tundub, et on negatiivne, on neist ka palju õppida või taibata.
Teine põhimõte on, et säilitan turgatanud ideed. Sest, nagu ka meie tuntud ajuteadlane Jaan Aru on oma raamatus „Loovusest ja logelemisest“ kirjutanud, tekib taipamine erinevatest lahendustest hetkedel, kui Sa ei tööta, vaid hoopis oled võtnud puhkepausi. Seetõttu on nende puhkepauside võtmine ka äärmiselt oluline. Emotsiooni ajel tahaks minna seda kohe teostama ja tihti on nii, et kui selle ka kohe ära teed, on see parim võimalikust. Ehkki alguses võib tunduda, et oh, kui äge edukas ma olen, võib sedaviisi tormates juhtuda nii, et alustatud asju on palju ja nii jäävad need pähe keerlema. Tööpäeval, vabal ajal ja enne uinumistki ning võivad tekitada pikaajalist stressi. Tundub, nagu ei saaks enam millegagi hakkama, kuigi tean paljusid lahendusi ja oman mitmeid suuri eesmärke. Kui aga ühel hetkel tekib ärevus, et nüüd ma ei teagi, millest alustada kõik on pooleli, pole enam endaga rahul. Kaob keskendumisvõime ja enesekindlus lööb kõikuma.
Seega - kohe, kui vähegi võimalik – panen idee või lahenduse kirja. Isegi, kui see meelde jääb, võib tunduda idee või lahenduse teostamine hiljem justkui mitteoluline sähvatus. Meie mälu võib siin leida trikke, kuidas vanu mustreid säilitada. Vahel võib see ka nii olla, samas, kui see on kirja pandud, mõjub see samuti nagu valju häälega välja ütlemine ja kordamine. See töötab mu peas edasi ja tõenäoliselt viib juba palju üksikasjalikemate lahendusteni. Ja kirjapandud ideid ning lahendusi saab hakata hiljem, kui oled n.ö tööpostil ja vaja hakata samm-sammulist lahenduse projekti koostama, juba valima ning teostama. Sest pole ju võimatu, et siis , kui ühel hetkel laua taga istud ning tähtaeg paistab, vägisi lahendusi otsides väga head ei leia…
Nii. Ja edasi. Ideid on palju, need on talletatud, osad juba alustatud ja teistega tegelikult tahaks kohe-kohe edasi minna, sest tunne on, et muidu jääd rongist maha. Keegi teeb enne ära. Või tekib kahtlus, et ei tea, kas see enam ongi hea mõte?
Siis mind on aidanud, ning olen nii teadusuuringutest, kui ärijuhtimise raamatutest ammutanud, et võtan ühe idee. Lammutan selle tükkideks. Ja panen sellisesse ajakavasse nagu mulle sobib. Näiteks, mida ma teen ära sellel nädalal. Ja siis veel väiksemateks, et saaksid jagada selle sammhaaval ka igale nädalapäevale. Ja kui see on Sinu suurema eesmärgi saavutamiseks oluline eesmärk või lahendus selle poole liikumiseks, paiguta see samm oma kõige produktiivsemale päeva osale. See samm peab olema muutuse tegemiseks oma harjumustes nii piisavalt väike, et on kindlasti teostatav. Sest miks meil ei õnnestu, nagu öeldakse, elevanti korraga süüa ja me loobume sootuks? Sest teame, et me ei suuda seda.
Kui me tahame oma elu ja harjumuste mustrites teha muutusi, siis on väga hea teha seda sammhaaval. Sel kombel, eduelamuse saanuna, isegi kui tundub, et ootavaid asju on nii palju, tekib meil siiski tahe edasi minekuks.
Mina lähtun siin, nagu ka oma arengutreeningutes, väga suures osas joogalikest põhimõtetest. Sammhaaval, aga järjekindlalt. Siis on muutus püsiv. Ehk iga päev, kasvõi 15 minutit mingit kindlat harjutust tehes, on keha ja meel on valmis uue mustri vastuvõtuks. See on võib-olla mõnele liiga lihtne, et uskuda, aga proovimine ei maksa ju midagi.
Ehk kokkuvõtteks, kui tahad lõpuks ka minu nõuannet (kui ei taha, ei pea võtma), kuidas oma asjad ära teha ja vabaneda ärevast tundest, et nii kiire on:
Ära püüa parandada teiste elu, vaid hoia oma nõuanne endale. Kaaslane, kes lahendust otsib, saab suurema kasu enesearengus, kui leiab selle Sinu toetuse ja tarkade küsimuste kaudu ise.
Pane oma taipamised ja tekkinud ideed kirja, et hiljem neist Sulle vajalikemad ja parimad välja valida.
Hakka lihtsalt minema. Üks asi korraga ja sammhaaval, ning Sulle sobival ajal. Nii jääb elu jaoks ka aega, samas tunned, et liigud oma suurema eesmärgi poole.
Ja lõpuks ongi liikumine kõige olulisem. Sest, kui mõtlen sellele, millal olen olnud kõige õnnelikum? Ikka tegutsedes vähehaaval millegi poole liikudes. Kui ise midagi enda heaks teen. No näiteks kasvõi haige olles lõpuks otsustan artsile helistada, juba tundub, et on parem. Veel parem, selleks, et mitte haigeks jääda, näiteks puhkust planeerin. Unistades, mis siis kõik hästi on. Ja kui midagi oma unistuse täitumiseks ka ära olen teinud.